Tallinna Fotokuu '17 01.09–29.10.2017

Sündmused

Kujutledes kohti: Kuuluvus

Filmiprogramm

04.10 21:00

Kino Sõprus

Tallinna Fotokuu filmiprogramm on kollektsioon uuematest ja vanematest audiovisuaalsetest töödest, mis mõtestavad „koha” kontseptsiooni keele, identiteedi ja mälu mõistete kaudu. Filmid avavad vaatajale rabavalt ilusaid ja isiklikke otsingud juurte ja kuuluvustunde juurde. Need provokatiivse visuaalse keelega filmid saadavad vaataja läbi võõraste maailmade ja välismaiste linnade, tutvustades kohalike inimeste kollektiivsete mälestuste ja isiklike unistuste universumeid. See valik kombib poeetilise ja performatiivse kaameratöö piire, näidates ruumi, arhitektuuri ja inimkeha vahelisi suhteid. Kolmel õhtul kinos Sõprus aset leidev filmiprogramm loob dialoogi publiku ning nii tuntud kunstnike kui ka noorte filmitegijate vahel.

 

Linastusel on kohal kahe linateose autorid Rebecca Jane Arthur (UK/BE/AT) ja Christina Stuhlberger (BE/DE).

Linastus on tasuta.

 

Anri Sala(AL) “Intervista (Finding the Words)” (1998, 26’)

Fairuz & El Moïz Ghammam (BE/TN) “Oumoun” (2017, 14’)

Rebecca Jane Arthur (UK/BE/AT) “Ready-mades with Interest” (2017, 27’)

Christina Stuhlberger (BE/DE) “Malapascua” (2017, 26’)

 

REBECCA JANE ARTHUR (1984) on šoti kunstnik ja filmitegija, kes tegutseb Brüsselis. Arthur omandas vabade kunstide magistrikraadi Genti Kuningliku Kunstiakadeemia meediakunsti osakonnas 2017. aastal. Ruumis kujutisi kuvades ja helisid lastes proovib Rebecca Arthur kätt videoinstallatsiooniga, et ruumi, heli ja kujutiste omadusi praktikas uurida. Arthuri jaoks moodustavad kujutised, sümbolid, sõnad ja helid jutustusi, mis loovad seoseid koha ja ajaga. Lugu tekitab ruumilise konteksti, kus on võimalik kujutluses reisida. Oma teostes meeldib talle jutustuse abil – olgu see siis sõnade, kujutiste, sõnade ja kujutiste või ainult heli kujul – ruumi ja teekonda uurida.

 

CHRISTINA STUHLBERGER (1982) on saksa-filipiini päritolu filmitegija, kes töötab Brüsselis peamiselt dokumentalistika žanris. Ta filmid on tihti intiimsed portreed, mis jäädvustavad tema kohtumisi inimestega. Ta on sõltumatu filmi- ja kunstitootmisplatvormi elephy kaasrajaja.

 

Anri Sala esimene film „Intervista (Finding the Words)” (1998) on kunstnikust, kes näitab oma emale kujutist tema noorusajast. Kunstnik leidis filmi, kus tema ema, kunagist Albaania kommunistike noorte eesrindlast, intervjueeritakse parteikongressil. Filmil ei ole heli ja kunstnik peab pöörduma huultelt lugemise spetsialistide poole, et jutt taastada. Kui ema näeb filmi, kus ta sõnad on tuvastatud ja subtiitrina ekraanil kuvatud, on ta silmitsi oma noorpõlve ideaalide ja pettumustega. See annab talle (ja vaatajale) dramaatilise võimaluse mõtiskleda Albaania ajaloo ja seda praegu haaranud kaose üle. Külaline tunnetab selle perekonna lähedust ja näeb naist, kelle on tema poeg on otsustanud panna mälu ja unustuse, aja, sündmuste ja ideaalide kohtumispaika.

 

“Oumoun” (2017): „Kallis vanaema, sa kindlasti üllatud, kui kuuled mind rääkimas sinuga sama keelt…” Need on esimesed sõnad salvestatud suulises kirjas, mida ei pandud kunagi posti, vaid mille Brüsseli filmitegija mängis ette oma eakale vanaemale, kes elab Tuneesias Mahdia linnas. Kaamera juuresolekul muutuvad need read sujuvalt kaadritaguseks hääleks, mis muutub järk-järgult keelte-, kultuuride- ja põlvkondadevaheliseks vestluseks.

 

“Ready-mades with Interest” (2017): Kui filmitegija leidis Viinis 1967. aastast pärineva kontserdipileti, sai alguse muusikaajalooline teekond Austrias, mis juhatas ta lõpuks tagasi koju Šotimaale. Kui ta uuris piletil toodud teavet ja selle ajalugu, saabus kiri isalt, mis käivitas ulatusliku uurimistöö sel õhtul mängitud muusika ühiskondliku ja poliitilise tausta kohta. Koostöös isaga uurib filmitegija mitut valdkonda Austria ajaloos alates Straussi pere valsiajastust fašismi tõusuni, mille mõju on tunda ka tänapäeva poliitikas. Pilet ja isa kiri muutusid filmis „huvitavateks ready-made’ideks”, mis panevad mõtlema mineviku ja tänapäeva põimituse üle ning pingele valsi ilu ja selle kaasaja tegelikkuse vahel. Pileti lugu uurides muutub film liigutavaks portreeks isast, kes jagab tütrega oma teadmisi ja tihti helgeid mälestusi.

 

„Malapascua” (2017) on portree väiksel Filipiinide saarel elavast kolmest tüdrukust ja naisest, vaikne katse luua side koha ja selle elanikega. See on ühtlasi saar, kust on pärit autori ema, kuigi autor ise kasvas üles Saksamaal. Ta ei räägi oma ema keelt, sest vanemad kasvatasid ta sellest kultuurist lahus, kaugel vaesusest, mille ema maha jättis. Neid tugevaid naisi filmides otsis ta hoolimata tohutust erinevusest nende vahel midagi, mida nad kõik jagavad, võimalust ühendus luua.