Tallinna Fotokuu '17 01.09–29.10.2017

Sündmused

Kujutledes kohti: Linnade kollektiivne mälu

Filmiprogramm

18.10 21:00

Kino Sõprus

Tallinna Fotokuu filmiprogramm on kollektsioon uuematest ja vanematest audiovisuaalsetest töödest, mis mõtestavad „koha” kontseptsiooni keele, identiteedi ja mälu mõistete kaudu. Filmid avavad vaatajale rabavalt ilusaid ja isiklikke otsingud juurte ja kuuluvustunde juurde. Need provokatiivse visuaalse keelega filmid saadavad vaataja läbi võõraste maailmade ja välismaiste linnade, tutvustades kohalike inimeste kollektiivsete mälestuste ja isiklike unistuste universumeid. See valik kombib poeetilise ja performatiivse kaameratöö piire, näidates ruumi, arhitektuuri ja inimkeha vahelisi suhteid. Kolmel õhtul kinos Sõprus aset leidev filmiprogramm loob dialoogi publiku ning nii tuntud kunstnike kui ka noorte filmitegijate vahel.

 

Linastusel on kohal ühe linateose autor Mattijs Driesen (BE). Linastus on tasuta.

 

Manon de Boer (BE) “Resonating Surfaces” (2005, 39’)

Mattijs Driesen (BE) “Krakeel” (2017, 19’)

Beatrice Gibson (UK) “A Necessary Music” (2008, 25’)

Els Opsomer(BE) “10th of November | 09:05” (2008, 14’)

 

MATTIJS DRIESEN (1994) on belgia filmitegija, kes omandas magistrikraadi filmikunstis Genti Kuninglikus Kunstiakadeemias 2017. aastal. Praegu elab ja töötab ta Brüsselis. Peamiselt töötab Driesen dokumentaalfilmi žanris, keskendudes oma uurimisaluseid ümbritsevale ruumile, aga samuti ka kaamera füüsilisele kohalolule selles ruumis.

 

„Resonating Surfaces” (2005) on osa de Boeri portreefilmide sarjast, mille keskmes on naiste mälestused 1970. aastatest. Film avaneb brasiilia psühhoanalüütiku Suely Rolniki sisekaemusliku jutustuse kaudu, mida kõrvalosatäitjana saadab São Paulo linn. Muude teemade hulgas räägib Rolnik 1960. aastatel Brasiilias valitsenud diktatuurist, eksiilist Pariisis 1970. aastatel, teisitimõtlemise eest vangis viibimise kogemusest, tööst psühhoanalüütikuna ning kokkupuutest Gilles Deleuze’i ja Felix Guattariga. Teos õõnestab oma jutustust selle kaudu, et pilt ei ole vastavuses loo ja muusikaga. Nagu näitab filmi avaepisood, kus on kasutatud lõike Alban Bergi ooperitest „Lulu” ja „Wozzeck”, uurib de Boer heli ainelisust, eriti keha ja hääle vahelist füüsilist suhet.

 

Filmi „Krakeel” (2017) tegevus leiab aset Brüsselis Krakeeli piirkonnas, mille sotsiaalkorteritega hiigelelamuid
aeglaselt renoveeritakse. Päevasel ajal sõidavad piirkonnast läbi eri masinad ning noored mängivad samal ajal jalgpalliväljakul. Öösel avastavad kaks poissi majade katuseid. Neid ei ole sellel vähevalgustatud pinnal näha, kuid nad on seal. Nad räägivad oma piirkonnast, linnast ja üksteise elust. Kaamera jälgib neid ja neid ümbritsevaid vorme teatud närvilise pingega, kuni lõpuks on aeg koju minna.

 

“A Necessary Music” (2008) on muusikal põhinev film, mis viitab Robert Ashley ooperitele, uurib ühiskondlikku kujutlust utoopilisest maastikust, pöörates tähelepanu seal leiduvatele häältele. Võttes filmi meediumit nii muusikalise ettepaneku kui ka üleskutsena ühiselt luua, kasutab „A Necessary Music” New Yorgi Roosevelti saare elanikke nii autorite kui ka näitlejatena, kogudes nende kirjutatud tekste ja kasutades neid filmi stsenaariumi koostamisel. Film, mida raamistab Adolfo Bioy Casaresi 1941. aasta ulmeromaanist „The Invention of Morel” pärinev jutustus, libiseb eneseteadlikult realismipüüdlusest väljamõeldisse. Etnograafilise uurimusena alanud filmist saab fiktsioon, hakates representatsiooni enda toimemehhanisme uurima.

 

“10th of November | 09:05” (2008): Igal aastal 10. novembri hommikul kell 9.05 katkestavad kõik Türgi elanikud oma tegevuse – autod peatuvad, jalakäijad jäävad seisma –, et meenutada Türgi Vabariigi rajaja ja esimese presidendi Mustafa Kemal Atatürki surmahetke, mis toimus 1938. aastal sel päeval sel kellajal. 2007. aastal oli Els Opsomer selle veidra kollektiivse happening’i tunnistajaks ning otsustas sellest oma uue filmi teha. Türklased hindavad kõrgelt Atatürki, karismaatilist juhti, kes pärast Ottomani impeeriumi langemist moderniseeris Türgi ja selle ilmalikuks muutis. See on erakordne rahvuslik nähtus, mis paljastab palju selle ideoloogilise ülesehituse kohta, mis seda riiki – mõne arvates ehk liigagi tugevalt – koos hoiab. Opsomeri filmi, nagu ta varasemaidki töid, on mõjutanud reisidel saadud kogemused. Film algab kohapeal tehtud fotodega, mis kuuluvad filmitegija pidevalt kasvavasse linnateemalisse arhiivi. Tundes muret selle üle, kuidas tulla toime üha ohtlikumas maailmas, pöörab ta tihti pilgu linnanähtustele, mis paljastavad viise, kuidas me oma keskkonnaga suhestume.