Tallinna Fotokuu '17 01.09–29.10.2017

Sündmused

Kujutledes kohti: Arhiskulptuur

Filmiprogramm

27.09 21:00

Kino Sõprus

Tallinna Fotokuu filmiprogramm on kollektsioon uuematest ja vanematest audiovisuaalsetest töödest, mis mõtestavad „koha” kontseptsiooni keele, identiteedi ja mälu mõistete kaudu. Filmid avavad vaatajale rabavalt ilusaid ja isiklikke otsingud juurte ja kuuluvustunde juurde. Need provokatiivse visuaalse keelega filmid saadavad vaataja läbi võõraste maailmade ja välismaiste linnade, tutvustades kohalike inimeste kollektiivsete mälestuste ja isiklike unistuste universumeid. See valik kombib poeetilise ja performatiivse kaameratöö piire, näidates ruumi, arhitektuuri ja inimkeha vahelisi suhteid. Kolmel õhtul kinos Sõprus aset leidev filmiprogramm loob dialoogi publiku ning nii tuntud kunstnike kui ka noorte filmitegijate vahel.

 

Linastusel on kohal ühe linateose autor Ruben Bellinkx (BE).

Linastus on tasuta.

 

Ruben Bellinkx (BE) “Stasis” (2013, 12’)

Josef Dabernig (AT) “River Plate” (2013, 16’)

Lydia Debeer (BE)“Alexandra” (2016, 4’)

Aglaia Konrad (AT/BE) “Das Haus” (2014, 22’)

Adrian Paci (AL) “The Column” (2013, 26’)

 

RUBEN BELLINKX (1975) on belgia kunstnik, kes tegutseb Brüsselis. Tema filmid, fotod ja videoinstallatsioonid kujutavad fantastilist maailma täis perversseid mänge. Ta on teinud töid, mis kujutavad loomi ebatavalises suhtes objekti või arhitektuuriga. Nende peamine teema on püüdlus harjutada loomi koduste tingimustega, visualiseerides
loomade ja inimkultuuri traagilise lõimumise kaudu looduse ja kultuuri ristumiskohti.

 

Eksperimentaalses filmis „Stasis” (2013)on kujutatud ebamäärane arv mehi, kes teevad lauaga veidraid liigutusi. Film algab poolpimedas toas lähiplaaniga meeste ja laua jalgadest. Kui kaamera on aeglaselt kaugemale suuminud, eristuvad 33 ülikonnas meest, kes suu abil nelja lauda õhus hoiavad. Mehed on liikumatud ja tõsised. Kuigi mehed ei saa süüa ega rääkida, on selge, et nad suhtlevad omavahel. Igaühe kohalolu on hädavajalik, et tarind/suhtlus kestaks ja tasakaalus püsiks. Selles struktuuris osalemine on lõiganud ära nende meeste tegutsemisvõimalused. Erinevalt Bellinkxi varasematest töödest ei ole selle filmi teema looduse ja kultuuri vaheline piir, vaid õrnõhuke ja ebaselge piir objekti ja subjekti vahel, kusjuures subjektiks olemise tingimused seatakse küsimuse alla.

 

16-minutiline teos “River Plate” (2013) on võetud üles mustvalgele Super-16 filmile, suurendatud 35 mm peale ja teisendatud seejärel HD-videoks. Film kujutab mõnes Euroopa mäestikus omavahel näiliselt mitteseotud inimeste rühma, kes on tulnud kokku ja päevitavad jões, kus leidub selle üle kulgeva kiirteesilla ehitusjääke. „River Plate” kujutab killustunud kehajutustuse abil mikroühiskonda. Põlved, õlad, jalad ja kõhud on inimese kohalolu ainuke väljendus tsemendi, kivi ja vee klaustrofoobilisel taustal midagi muud paljastamata. Korraga vildakas, häiriv ja läbinisti veider – filmile „River Plate” on omane teatud vaoshoitud lüürika, mis ei ole niivõrd seotud ekspressiivsuse, kuivõrd kõiki kaadreid valitseva kompositsioonilise väljapeetuse ja iluga.

 

Tegevus filmis „Alexandra” (2016) toimub Barcelona kuulsas Waldeni kortermajas. Seda hoonet tutvustas filmi autorile Alexandra, kes ise seal elab. Kui Lydia oma kaameraga tagasi tuli, siis ei saanud Alexandra jätta teda omapäi luusima, sest see võinuks naabreid segada, ja seetõttu saatis teda mitme tunni jooksul. Alati mõne meetri tagapool, jälgides, kuidas ta hoonet vaatab. Video koosneb peaaegu tervenisti üksikvõtetest, mis näitavad, kuidas kaamera teeb Barcelonas Waldeni kortermajas ringe ühe naise, Alexandra ümber. Algul näeb vaataja hoonet kaugusest, peaaegu objektiivsest vaatepunktist, vaadetega vasakult ja paremalt. Aegamööda tuleb kaamera lähemale, astub mõned sammud tagasi ning siis liigub järk-järgult tema poole. Nii lähedale ta nahale, et peaaegu puudutab. Ainult nende üksikvõtete järgnevuse ja päevavalguse hääbumise kaudu tajume, et aeg on edasi liikunud.

 

Aglaia Konrad jätkab teosega „Das Haus” (2014) skulpturaalse arhitektuuri uurimist, mida ta alustas 16 mm filmidega „Concrete” ja „Samples”. Belgias Sint-Martens-Latemi vallas asuvas ja arhitekt Juliaan Lampensi kavandatud majas üles võetud filmis jätkab kunstnik oma huviga kinomeediumi võimaluste vastu mitte tabada, vaid luua arhitektuurilist kogemust. Selles filmis ületab kogemuslik pildilise, käivitades kehataju ja isegi iha. Arhitektuur ja film vaatavad pidevalt üksteist selles teoses, kus „vaade”, „üleminek”, „lõige”, „episood”, „kaader”, „liide”, „volt” ja „rütm” on
mõisted, mis on ühest valdkonnast teise liikunud, justkui loeksid kaamera ja montaaž seda ruumi noodikirjana.

 

„The Column” (2013) toob meie ette loo rühmast Aasia töölistest, kes valmistavad teel Euroopasse klassikalise antiiksamba. Film on mõtisklus selle üle, kui kiiresti suudab pakkumine tänapäeva majanduses nõudlust rahuldada. Paci video, mis on ettekääne poeetilise reisi tegemiseks ida ja lääne vahel, näitab marmoritüki muundumise teekonda alates karjäärist kaevandamisest kuni pikkade nädalateni merel, mille jooksul skulptorid selle antiiksambaks tahuvad. Selle skulptuuri ja video abil õnnestub Adrian Pacil pöörata mõtisklus üleilmsest nüüdismaailmast muinasjutuks.