„Intensiivsed paigad”

Tanja Engelberts. Video still from Hollow, colour HD video, 13’22” (loop). 2019

04.09–17.10.2021

EKKM

Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum (EKKM)
Põhja pst. 35 / Rumbi 3
Avamine: 3.09.2021 18:00 
Lahtiolekuajad: T–P 12:00–19:00 
Piletiinfo: tasuta 
Ratastooliga ligipääs puudub
ekkm.ee

Kunstnikud:
EKKM: Natasha Tselyuba & Yulia Appen, Tanja Engelberts, Ola Hassanain, Roven Jõekäär, Gareth Kennedy, Tali Keren, Laura Kuusk, Alexander Morozov, Natalia Romik
EKKM/Lasnamäe: Anna Kaarma
Viru Нotel (Sokos): Madlen Hirtentreu
Kopli rahvamaja (Kopli 93): Jasmina Cibic
Rahvusraamatukogu: Terike Haapoja

Kuraatorid
Kuraatorite Loominguline Ühendus TOK / Anna Bitkina, Maria Veits

AUDIOGIIDI LEIAD SIIT (eesti, inglise ja vene keeles)

ROHKEM INFOT BIENNAALI TRÜKISES (eesti, inglise ja vene keeles)

Pandeemia ja selle kestev järellainetus on segi paisanud meie tavapärase elu, tuues üha tungivamalt esile vajaduse reageerida käesolevale poliitiliste ja ühiskondlike institutsioonide kriisile ning paradigmadele, mida nad tulevikus loovad. Olles üles ehitatud majanduslike hierarhiate taastootmisele, struktuursele vägivallale ja loodusvarade jätkuvale ekspluateerimisele, ei kaasne nendega mitte midagi rohkemat kui täiendav julmus ja ekspluateerimine, kui just ei hinnata nende lähenemisviisi erinevates vormides elu väärtusele nii isiklikul kui ka ühiskondlikul tasandil ümber. Koos vajalike süstemaatiliste muutustega, mis põhinevad hoolivamatel ja jätkusuutlikumatel valitsemisviisidel, tuleb meil üle vaadata ka meie põhilised sotsiaalsed toimimisviisid, see, kuidas me kollektiivselt oleme, laieneme, õpime, tajume ja unistame. Näituse „Intensiivsed paigad“ keskne eesmärk on leida erinevatest lähtepunktidest tõukuvaid vastuseid küsimusele: kuidas valmistuda tulevikuks, mis rajaneb vastastikuse sõltuvuse põhimõtetel ja liikidevahelisel kooseksisteerimisel?

Mõeldes ideele üldlevinud elutingimustest, milles me kõik nüüd elame, soovime toetuda Rosi Braidotti sõnastatud posthumanistlikule perspektiivile, millest võib olla abi meie praeguse olemuse määratlemisel: „Posthumaanse lähenemise õige subjekt ei ole „Inimene“, vaid uus kollektiivne subjekt, midagi „oleme-(kõik)-selles-koos-olemata-üks-ja-seesama“ subjekti-laadset (Rosi Braidotti, “Posthuman Knowledge”, Polly Press, 2019, lk 54). Sidudes selle mõtte 6. Tallinna Fotokuu biennaali raames Tallinna kontekstiga, kutsume näitusel osalejaid ja publikut töötama välja uusi positiivseid poliitilisi ja keskkondlikke kujutlemise viise, mida oleks võimalik rakendada ka väljaspool siinset piirkonda.

Kasutasime oma uurimuse metodoloogilise alusena intensiivse geograafia mõistet, millele pani aluse Vene kaasaegne filosoof ja meediauurija Mihhail Kurtov (Mikhail Kurtov, Museology and Intensive Geography / Center for Experimental Museology Almanac, #1. Moscow, V–A–C Press, 2020, lk 9–56). Intensiivne geograafia lähtub oma põhimõtetes inimgeograafiast, mis uurib maapinda inimtegevuse perspektiivist, lisades sellele seeläbi sügavuse ja poorsuse, mis hõlmab Maal elavate inimestega seotud protsesse, nähtusi, kogemusi ja arusaamu. Kurtov määratleb intensiivsete paikadena kohti (füüsilisi või mõttelisi), mis võivad ühtaegu koondada või levitada mitmesuguseid asju ja vorme, kogudes objekte või artefakte ning koondades ja tuues kokku üksikisikuid või rühmi. Mõisted „koondamine“ (accumulating) ja „levitamine“ (dispersing) viitavad ühtaegu nii Maal aset leidvate füüsiliste protsesside mitmekesisusele kui ka inimeste suhtumisele nendesse protsessidesse. Intensiivsed paigad võimaldavad näha seoseid ja kattuvusi tegelikkuse erinevate kihtide ja tasandite, aga ka ajaloo, mälu ja kaasaegsete poliitiliste protsesside vahel. Nende haare on palju laiem, kui tavalised teadmise jagamise paigad, nagu suurte kollektsioonidega muuseumid. Ideoloogiliselt laetud arhitektuurimälestis, mis on pärast majandusliku paradigma muutumist ümber kohandatud, poliitilise okupatsiooni tulemina ehitatud linnaosa või linn, suurkorporatsioonide toksiliste tegude tagajärgede varjamiseks kunstlikult loodud geoloogiline keskkond või kogukond, kes üritab tulevastele põlvedele mõeldes kollektiivselt oma keelt ja mälu taastada – kõik need võivad olla näited intensiivsetest paikadest.

Uurides Tallinna muutuvat linnakude ja urgitsedes selle poorsetes kihtides, oleme püüdnud väljuda tavapärasest ajalisest ja narratiivsest lineaarsusest, keskendudes näitusel pigem mitte-domineerivatele teadmistele ning nende rakendamise ja säilitamise tavatutele taktikatele. Meie uurimistöö keskmes on läbi arhitektuuri vahendatud valitsuste ja korporatsioonide ülemvõim, looduse kasutamine ja väärkasutamine tehnoloogiliste ja kommunikatsiooni infrastruktuuride loomisel ning ülalt alla suunatud juhtimisstrateegiad, mille eesmärk on hallata meie kogemusi erinevatest ruumidest – privaatsetest, avalikest, hübriidsetest ja määratlematutest – nii üksikisiku kui ka kollektiivi tasandil. Oleme kogunud kokku juhtumeid ja meetodeid erinevatest geograafilistest ja poliitilistest piirkondadest, mis räägivad ajaloo ümberkirjutamisest, korruptiivsetele võimustruktuuridele vastuastumisest, sotsiaalsete pingete hajutamisest ja loodust ekspluateerivate korporatiivsete protsesside avalikustamisest. Hoolimata sellest, et need juhtumid laiuvad Iirimaa soodest Hartumi avaliku ruumini, on need kõnekad ka siinses poliitilises ja ajaloolises kontekstis. Nende kaudu joonistub välja kaart alternatiivsete teadmisloome mehhanismide ja mäletamise praktikatega, mis eeldavad hierarhilise lähenemise unustamist, kui me oma elukeskkonda kujundame, suhteid erinevate eluvormidega ümber mõtestame ja ruumilist kirjaoskust arendame. Rakendades mõistet „intensiivsed paigad“ Tallinna kontekstis, soovime näituse raames esitada kunsti- ja uurimispraktikaid, mis annavad oma panuse poliitilisele kujutlusvõimele ning tegelevad arhitektuuri dekoloniseerimise, intersektsionaalse linnaplaneerimise, tööstuspärandi pöördumatute tagajärgede ning lünkade ja haavatavate struktuuridega, milles on varjul peidetud maailmad.

Kolmeteistkümmet Eesti ja rahvusvahelise kunstniku projekti koondav 6. Tallinna Fotokuu biennaal on võrgustik intensiivsetest paikadest, mis omavad linnaelanike jaoks ajaloolisi, emotsionaalseid, kontekstuaalseid ja arhitektuurilisi tähendusi ning mis läbi oma toimimise koondavad ja levitavad teadmisi. Näituse „Intensiivsed paigad“ põhiosa leiab aset Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM), mis on tugeva omaalgatusena suutnud seista vastu kiirele gentrifikatsioonile kinnisvaraarendajate ja ehitusettevõtete poolt sihikule võetud piirkonnas. Hõlmates kogu EKKMi hoonet, loovad erinevate kunstnike omavahelistes seostes olevad teosed tiheda koosluse urbanistlikest ja looduslikest maastikest ning kohtumistest.

Ola Hassanaini installatsioon „Kokkutulemise ruum“ annab mõista, et avalik ruum võib pakkuda linna kollektiivsele eksistentsile alternatiivset poliitilist lähenemist, esitledes ühtlasi erinevaid võimalusi, mis seavad kahtluse alla ehitatud keskkondade etteantuse. Videoteoses „Linna maketimeister“, mis kirjeldab ühe Jeruusalemma linnavalitsuse töötaja argipäeva, toob Tali Keren esile Iisraeli rahvuse konstrueerimise mitmetahulised ideoloogilised mehhanismid ja selle, kuidas neid kasutatakse okupatsiooni ja territoriaalse ekspansiooni tööriistadena. Aleksander Morozovi heliskulptuur „Tabula“ lähtub EKKMi arhitektuursest ajaloost ja käesolevast intensiivsest olukorrast. Mõtiskledes muusikapoliitika ning Tallinnas asuva „Estonia“ klaverivabriku ajaloo ja traditsioonide üle, ühendab ta „Estonia“ klaverikeeled ja muud elemendid elektrivooluga, luues hoonest uutmoodi helielamuse. Nataša Tseljuba ja Julia Appen esitlevad isiklikku videolugu „Minu kosmos“, mis on ühtaegu nii Ukrainas Zaporižžjas asuv paneelelamutest koosnev magalapiirkond kui ka eneseküllane universum keerukatest tunnetest, mis on mõjutatud nõukogude massiarhitektuuri mustritest, olles kandunud linna äärealadel üles kasvanute kehalisse kogemusse. Anna Kaarma loodud poeetilised helirännakud juhatavad näituse külastajaid läbi Lasnamäe, kus elab Eesti suurim venekeelne kogukond. Sellesse hilisnõukogude perioodi arhitektuuriga enklaavi sisenemiseks kasutab ta sealsete elamute viimastel korrustel asuvaid kunstnike ateljeesid, mis – kirjeldades ühtaegu nii riigi ideoloogilisi suundumusi, aga ka näitlikustades vabaks eneseväljenduseks mõeldud ruumi – sisaldasid endas vastuolu tolleaegses linnaplaneerimises.

Tanja Engelberts kujutab oma drooniga filmitud videos „Õõnes“ looduse mürgitamise ja maa-alade väärkasutamise tagajärgi, mis püsivad veel pikalt pärast meid, paljastades seejuures riikide ja korporatsioonide kaasaegseid varjamistaktikaid, mille eesmärk on vaikida maha tööstuse poolt tekitatav kahju. Gareth Kennedy esitab paneelide seeria teosest „Ajariitus“ (2019–2044), mille aluseks on pikaajaline seotus Atlandi ookeani ääres Mayo krahvkonnas Iirimaal asuva vaipsoo ning 4300-aastase mägimänniga. Skulpturaalses audioinstallatsioonis „Kuidas liikuda nagu limaseen“ juhib Laura Kuusk tähelepanu nähtamatutele protsessidele, mis on seotud mitte-inimorganismide ehk täpsemalt limaseenega, mis on üldnimetus umbes 900 erinevale enamasti üherakulisele organismile. Kokkulepitud aegadel on kunstnik ka ise näitusel kohal, et käivitada installatsioon ja juhendada publikut, kuidas „limaseenerežiimi“ kogeda. Roven Jõekäär, kes tegeleb „kväärarheoloogiaga“, esitleb hiljutist ja jätkuvat projekti „Kväär Kalevipoeg“, mis kasutab erinevaid riideesemeid ja tarbekaupu, et käsitleda kadunud kväärajaloo ja -folkloori teemasid. Pöördudes ajaloo säilitamise mitteformaalsete strateegiate poole, uurib Natalia Romik (mitte)mälu kihte, mis puudutavad juudi arhitektuuri Euroopas. Tema projekt „Rändav štetliarhiiv“, mille käigus koguti arhiivimaterjale ja taastati sotsiaalseid ja emotsionaalseid sidemeid Poola endiste juudi štetlite alade ja nende praeguste elanike vahel, on katse dekoloniseerida ja rekonstrueerida kustutatud alasid Euroopa ajaloost.

Lisaks audiorännakule Lasnamäele on näitusel veel kolm peanäitusest väljapoole jäävat näitusepaika. Endises nõukogudeaegses Viru (nüüdses Sokose) hotellis, kus KGB kuulas hotelli külalisi teadaolevalt veel 1991. aastani pealt, asub Madlen Hirtentreu heliinstallatsioon „Lugupeetud Mängutoos“. Teos pakub hotelli arhitektuuri, infrastruktuuri ja atmosfääri kogemiseks alternatiivseid võimalusi, materialiseerides killukesi poliitilisest ja emotsionaalsest ajaloost. Eesti Rahvusraamatukogus on võimalik kogeda Terike Haapoja kahekanalilist videot „Muusa“. Koroonapandeemia esimesel aastal salvestatud ja monteeritud teos koosneb kunstniku dialoogidest tema sõprade, perekonna ja teiste oluliste inimestega kunsti ja armastuse, igaviku, mitte üksnes inimkeskse maailma ja aktivismi teemadel. Olles süvitsi uurinud arhitektuuri ideoloogilist rolli läbi poliitikute kõnede ja tuntud poliitiliste tekstide, tunneb Jasmina Cibic oma videoteoses „Lammuta ja ehita uuesti“ huvi selle vastu, kuidas kunst ja arhitektuur võivad toimida erinevates poliitilistes režiimides nn pehme võimu rakendamise vahenditena ning propageerida riiklikke väärtushinnanguid. Teost näidatakse II maailmasõja ajal ehitatud endises Kopli rahvamajas, kus praegu toimetab kohalikke öko-algatusi toetav kogukonnakeskus.

Luues seoseid linna pooride ja osalevate kunstnike tööde vahel, muutub ka näitus ise intensiivseks paigaks – jõukeskuseks, kust saavad alguse ja kuhu koonduvad erinevad protsessid, kus kogemused ühinevad ja levivad edasi teistesse kontekstidesse, kus kohtuvad varem omavahel sidumata tegevused ja ideed, arenedes uuteks kontseptsioonideks ning aidates seeläbi luua vastutustundlikumaid olemise ja teadmiste jagamise viise.

Näituse lisaasukohad

4.09.–12.09. ja 14.10.–17.10.2021
Jasmina Cibic. „Lammuta ja ehita uuesti”, 2015
Kopli rahvamaja, Kopli 93
(sissepääs hoovist)
Lahtiolekuajad: N–P 16:00–20:00
Piletiinfo: tasuta
Ratastooliga ligipääs puudub

4.09.–17.10.2021
Terike Haapoja. „Muusa”, 2020
Eesti Rahvusraamatukogu, Oranž rühmaruum V korruse infokeskuses, Tõnismägi 2 

Lahtiolekuajad: E–R 10:00–20:00, L 12:00–19:00
Piletiinfo: tasuta
Ratastooliga ligipääsetav

4.09.–17.10.2021
Madlen Hirtentreu. „Lugupeetud Mängutoos”, 2021
Original Sokos Hotel Viru, Viru väljak 4 

Lahtiolekuajad: L–P 15:00–19:00 (individuaalkülastused)
Piletiinfo: tasuta
Ratastooliga ligipääsetav

4.09.–17.10.2021
Anna Kaarma. „Lasnamäe helirännakud: poeetilisi tähendusi funktsionaalsele ruumile”
Lasnamäe

Ligipääsetav 24/7

Alguspunktid kolmes bussipeatuses Lasnamäe linnaosas:

  1. Kotka (linnapoole suunduvas) bussipeatuses 
  2. Kivila pargi algus, Kivila tn 1 ja 3 tornide juurest
  3. Laagna kanali lõpp Ümera 60 torni juurest

Helirännakule ligi pääsemiseks:

Seotud sündmused