ja siis järsku, mitte midagi

Puudutus võib kanda nii kujuteldamatut raskust, kui uskumatut kergust. Ning naljakal kombel mõjuvad mõlemad küllaltki võrdselt. Iga puudutus nõuab mingitsorti (tähtsa või vähemtähtsa) piiri tajumist. Küsimus: “Kus lõpeb tema, ja kust algan mina?”, lõppeb puudutuses. Seal, kus me kokku puutume, asub ka meie piir. Iga puudutus on salamahti piirisituatsioon. Tundlikus jälgede osas, elupikku aga kahaneb.

Piirid, mis seetõttu piiridena ka meenuvad, kipuvad olema kuidagi ekstreemsed – näiteks riigipiirid, piir elu ja surma vahel, piir kõrge ja madala vahel. Seda arvestades, pöörab “ja siis järsku, mitte midagi”, oma tähelepanu piiride juurde läbi nende sünnikoha – puudutuse. Olgu puuteks vee higine kondenseerumine aknaklaasil, pliiatsi jälg paberil, valguse õrn murdumine laineharja ja kaameraobjektiivi vahele jäävates meetrites või mesilase tagajala viimane riive taru lennulaual, enne üksildast lenduri-missiooni.

Nii Mölder kui Maide tegelevad oma loomingus paikade ja motiividega, milles on oluliseks mootoriks “just kui”. Just kui nagu oleks seal taga midagi. Just kui oleksin näinud seal mingit värelust. Just kui poleks kõik päris nii, nagu esmapilgul paistab. Kombineerides nii fotograafia, klaasikunsti, graafika, joonistuse kui installatsioonikunsti vahendeid, vaatlevad kaks kunstnikku imekspandava kaalutluse ja tähelepanelikkusega seda, kuivõrd saab kuulda tummast puudutusest jäätud jälgi ning millised piirid pole muud kui illusioon – puudutus, mis kestab jäljes.