Neist ilma jäädes saab minust tervik

Veel tänapäevalgi koheldakse naise keha, selle valu, haigusi ja läbielamisi jäikade soonormide ja meditsiiniliste eelarvamuste tõttu sageli kui midagi kõrvalist või vähetähtsat. Selle asemel, et mõista ja tunnustada naiseks olemise keerukust, jätkatakse ühiskonnas naiste müstifitseerimist, objektistamist ning kitsalt piiritletud rollidesse surumist. Oma isikunäitusel „Neist ilma jäädes saab minust tervik“ ammutab Maria Kapajeva ainest oma hiljutisest füüsilisest muutumisest ja jätkuvast tervenemisprotsessist, et uurida identiteedipoliitikat, naiseks olemist ja elu kväärkehas. Ühtlasi on tegu esimese peatükiga kunstniku uues loomingulises tsüklis, mis algab küll kaotusega, kuid on kantud õrnusest, vastupidavusest ja kompromissitust enese aktsepteerimisest.

Kapajeva päris eelsoodumuse oma kadunud vanaemalt, kes suri vähki 49-aastaselt – samasse vanusesse jõuab kunstnik sel aastal. Seetõttu tegi ta läbi kaks ennetavat operatsiooni: ooforektoomia ja mastektoomia. Olles jäänud ilma kehaosadest, mida patriarhaalses ühiskonnas peetakse nii sageli naiselikkuse pärisosaks, uurib ta nüüd, kuidas need muutused võiksid võimestada tema identiteeti kväärnaisena ning kuivõrd need sügavalt isiklikud protseduurid on andnud talle võimaluse pikemaks eluks, tulevikuks, millest tema vanaema kunagi ilma jäi.

Kapajeva, kes kasutab kujutisi, fotograafiat ja videot, sidudes neid sageli käsitöö ning avaliku ja argisfääri elementidega, uurib oma erakordselt isiklikku teekonda eri meediumite kaudu. Fotoseerias „Naise portree“ lavastab ta visuaalse loo muutumisest ja muutuse omaksvõtust ning jätab hüvasti oma menstruaaltsükliga. Sama teemat käsitleb ka videoteos „Period. Period“, mis tähistab tema reproduktiivse eluetapi lõppu. Kehavedelikega tegelemist ja intiimseid, korduvaid protseduure hõlmav tervenemisprotsess on samuti osa uurimistööst. Kunstniku teekond jõuab haripunkti kartmatu portreega oma operatsioonijärgsest kehast koos viitega Sarah Lucase teosele „Autoportree praemunadega“ (1996), kuid siin jäävad munad taldrikule.

Enne operatsiooni tegi Kapajeva oma rindadest hulganisti kujutisi, väljatrükke ja valandeid, meenutamaks, mis kunagi oli. Seerias „Minu osad, mitte“ on tema rindade skannitud kujutised abstraheeritud ruumi, kus need eksisteerivad kehast eraldiseisvana. Peale selle lasi ta valmistada väikese tiraaži T-särke oma rindade kujutistega, nii et teised saaksid sümboolse võimaluse neid „kanda“. Mõeldes ridadest kui vormitäitjatest on ta valmistanud neist ka rippuvad kellukesekujulised saviskulptuurid, mis kannavad nime „Vaikuse muundumine“. Savi lihav materiaalsus ja maised toonid ning kellade võime heliseda annavad neile vormidele hääle, nii et need suudavad murda vaikuse, tõmmata tähelepanu ja lüüa häirekella. Installatsioon saab edaspidi täiendust: sellele lisanduvad koostöös teiste naistega loodud savivalud, millest kujuneb üha suurem erinevate kehade ja häälte arhiiv. 

Teine, leid- ja valmismaterjalidest kokku pandud installatsioon nimega „Minu hirmud olid meie hirmud“** kujutab merikarbipaare, mis meenutavad munasarju, rinnakilpe või soomust. Karbid, mis kunagi kaitsesid pehmeid olendeid, asuvad nüüd peegelpinnal, paljundades kujutist ning lisades peegeldusi ruumist ja vaatajalt. Teos on kinnitatud toorele, koorest puhastatud puutüvele. Õõnsate merikarpide ja nähtavale toodud puidu kontrast väljendab pinget haavatavuse ja kaitsete vahel ning kajastab emotsionaalset maastikku, mida Kapajeva avastab.

Kõige lähemale pühaliku ümbersünni tunde äratamisele jõuab suuremõõtmeline teos „Kuldne kujunemine“, mille pinnale on kullaga trükitud keha – nii mineviku- kui ka olevikukeha –, mis on kokku sulanud üheks, Torino surilina meenutavaks kujutiseks. Sellest saab sümboolne taassünni paik, kus olnul on voli areneda selleks, mis võib tulla. Aja jooksul lisanduvad tekstiilile tikandid teiste kväärinimeste lugude ja kogemustega, nii et see muutub järk-järgult kollektiivseks arhiiviks, jagatud mälu, vastupidavuse ja identiteedi üha laienevaks kangaks.

Fotograafiat, videot, tekstiilikunsti, keraamikat ja leidobjekte ühendav näitus on ühtaegu nii juhtumiuuring, teraapiline protsess, Kapajeva austusavaldus oma vanaemale, tema hüvastijätt oma rindade ja munasarjadega kui ka ood uuele kehale. Oma füüsilisi ja psühholoogilisi kogemusi kokku põimides on kunstnik loonud teekaardi üleminekufaasi läbimiseks, et õppida leinama, muutuva keha eest hoolitsema ja seda vääriliselt hindama. Lugu, mis algas äärmiselt isiklikuna, avardub kollektiivseks, mitmesuguseid hääli ja kehasid täis kogemuseks, mis vaatab tulevikku, jagab lugusid, kasvatab teadlikkust ning pühitseb uusi olemis- ja kujunemisviise.

 

* Viide Ocean Vuongi luuletusele „Beautiful Short Loser“ (2022)
** Viide Audre Lorde’i raamatule „The Cancer Journals“ (1980)

Tegemist on viimase näitusega Kogo galerii selle aasta näituseprogrammist „Leidjad ja loojad“.

Näituse valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Tartu linn.

Kunstnik: Maria Kapajeva
Kuraator: Šelda Puķīte
Produktsioon: Stella Mõttus
Kommunikatsioon: Karin Kahre, Stella Mõttus
Installatsioon: Peeter Talvistu
Fotod: Nele Tammeaid (avamine)
Tekst: Šelda Puķīte
Graafiline disain: Maris Põrk
Tõlge ja toimetamine: Refiner Translations

…

Kunstnik Maria Kapajeva kutsub BRCA1 ja BRCA2 geenimutatsiooni või rinnavähidiagnoosi saanud naisi osalema skulptuuri „Vaikuse muundumine“ edasiarenduses, lisades savivalud oma rindadest sellesse üha kasvavasse erinevate kehade ja häälte arhiivi. Oma savivormi tegemiseks ja lisainfo saamiseks palume kirjutada kunstnikule kapajeva@yahoo.com või võtta ühendust galeriiga.

Näituse ajal viib kunstnik läbi ka kogukonna kokkusaamise kväärinimestele, et ühiselt panustada tema suuremõõtmelisse tekstiilteosesse „Kuldne kujunemine“.