See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud

Näituse pealkiri, mis on tuletatud Roy Scrantoni esseekogumikust „We’re Doomed. Now what? Essays on War and Climate Change“ (2018), toob mõtteisse teekonna, mille sihtpunkt on teadmata. Minevik, olevik ja tulevik paistavad aja ja mälestuste lakkamatus kulgemises üksteisega läbi põimuvat. Objektiivi kaudu nähtuna ilmuvad vaataja silme ette tõelised ja kujuteldavad maastikud, mida iga kunstnik on isemoodi kirjeldanud või elustanud valguse ja varjude, tolmu ja udu, pragude ja sõrmejälgede abil. Vahepealses ruumis võib aga tajuda mingit silmale tabamatut kohalolu. Eksponeeritud kunstiteosed, millest enamik on uued, kutsuvad vaatajaid mõtisklema selle üle, kuidas fotokunst jäädvustab kaduvaid hetki nii ilmutusena kui ka tõendusena nende kunagisest eksistentsist – nagu kirjutas Roland Barthes teoses „Camera Lucida“ (1980).

Serge Ecker – Teoses „murmurare“ uurib Serge Ecker, kuidas mõjub inimtegevuse puudumine kummituslikele hüljatud tööstusmaastikele, keskendudes varemete asemel pigem elumärkidele ja manades seeläbi esile nii isiklikku kui ka inimkonnale ühist hirmu aja kulgemise ja kaduvuse pärast.

Aap Tepper – Ajavoolu ja ainelise hävingu eri kihistusi avades on Aap Tepper projektis „Long Exposures“ ümber mõtestanud arhiivifotod, moondades vanad klaasnegatiivid uuteks artefaktideks.

Birgit Püve – Birgit Püve „Ihidaya“ vaiksed maastikud, kus mäed taevaga üheks sulavad, pakuvad kunstnikule võimalust uurida üksinduse, pagenduse ja müstilise ühtsuse omavahelisi suhteid, mis kujundavad meie vaimset ja spirituaalset maailma.

Näitus leidis esmakordselt aset Rüki galeriis, Viljandis (05.04–18.05.2025). See on teostunud tänu Eesti Kultuurkapitali ja Kultur | lx – Arts Council Luxembourg’i toetusele.