Tundlik pinnas

Angelika Kollini looming on nagu koos kaameraga hingamine: vaikne, rahulik, sügav. Tema jaoks ei ole fotode eesmärk peatada aega, et tabada ühte otsustavat hetke, vaid tekitada turvaline ruum, kus kaks või rohkem inimest saaksid usaldavas kohalolus luua ühiselt midagi tundlikku ja tähenduslikku. See on ruum, kus ei kardeta haavatavust ega varjata valu; ruum, kus elu terviklikkus – ilu ja raskused, armastus ja kaotused – võib korraga nähtavaks saada. See on koht, kus elu ei jagata heaks ega halvaks. Just selles tervikus, kõigi kihtide ja nüanssidega, saab vaataja kogeda midagi, mis on korraga sügavalt isiklik ning universaalselt inimlik.

Need fotod on sündinud valdavalt Lõuna-Aafrika kruusateede tolmus ja USA äärelinnade uduses valguses; kodudes, kus põlvkonnad jagavad leina, hoolt, lootust ja armastust.

Angelika sündis ja kasvas Eestis ajal, mil riik oli veel Nõukogude okupatsiooni all. Tema lapsepõlve õhkkond oli pingeline, täis vaoshoitust ja emotsionaalset vaakumit. Noorukieas kolis ta perega Saksamaale. See tähendas kodutunde kaotamist ja pagulaseks olemise kogemust juba 14-aastaselt. Hiljem viis elu teda USA-sse, Hispaaniasse ning kaheksaks aastaks Aafrikasse, sealhulgas Ghanasse, Namiibiasse ja Lõuna-Aafrikasse.

Need pidevad nihked – kultuuride, keelte ja kodude vahetumine – on jätnud tema kunstnikuteele sügava jälje. Tema töödes põimuvad immigratsioon, kuuluvuse otsing ja identiteedi küsimused. Nendes rännakutes on olnud ka palju inspireerivat ja arendavat. Angelika on ise öelnud: „Mu süda on Aafrikas. Inimesed õpetasid mind elu usaldama. Nad näitasid mulle kõike, mida mul oli vaja näha.“

Tema teekond fotograafina on sügavalt isiklik. „Kogu mu töö on autobiograafiline. Iga inimene, kellega olen töötanud, on olnud mu õpetaja. Nad on mulle näidanud seda, mida mul oli vaja iseendas näha,“ ütleb Angelika. Paljud tema projektid ei ole pelgalt dokumentaalsed seeriad, vaid justkui tema enda sisemaastike ja ristmike kaardid. Nende kaudu on ta uuesti külastanud oma lapsepõlve haavu, eriti keerulisi suhteid vanematega, ja leidnud viise, kuidas neid tervendada.

„Haavatavus, kuna see puudus minu lapsepõlves, sai minu kunstilise protsessi ajendiks,“ ütleb ta. Seda haavatavust ei mõista ta kui nõrkust, vaid kui ust, mis ootas lahti lükkamist – võimalust olla avatud, kogeda tundeid sügavalt, kohtuda inimestega, usaldades neid ilma kaitsekihtideta.

Tema tööprotsess on meditatiivne ja intuitiivne. Angelika ei otsi teadlikult n-ö ilusat pilti. Ta justkui juhatab kohtumist oma hetkesse investeeriva kohaloluga – kuulates, jälgides, lubades eksida ja uuesti proovida. Paljud tema sessioonid on küll lühikesed, kuid intensiivsed, sest ruum, mis avaneb, on korraga habras ja külluslik. „Ma luban endal olla täielikult hetkes, ilma kindla eesmärgi või ootuseta, välja arvatud soov märgata inimest enda ees ja austada tema lugu.“

Näituse pealkiri „Tundlik pinnas“ peegeldab nii maad, millel need lood kasvavad, kui ka inimeste õrnu sisemaastikke, mida fotod puudutavad. Iga portree on nagu seeme, mis vajab oma koha leidmiseks hoolt. Tundlik pinnas ei ole etteaimatav – see on ebakindel, kohati kivine, kohati pehme –, kuid just seal, hapras tasakaalus, sünnib kõige sügavam, jõudu andev juurdumine.

Tundlik pinnas on ka seal, kus kohtuvad eri kunstnikud ja nende looming. Seal, kus erinevad impulsid, materjalid ja vormid hakkavad looma lisakihte ning seoseid. Tekib uus ja ainulaadne aegruum, dialoog, ühendused. See on kui kontrapunkt, harmooniline tervik. Oleme näitusele kaasanud väikese, ent olulise aktsendina keraamik Liisu Arro teosed sarjast „MuMuusad“. Mõlema kunstniku loomingus on universaalset ehedust koos ilu ja haprusega. Nendes on nii Eestit kui ka Lõuna-Aafrikat, millega seoses meenub Lõuna-Aafrika filosoofia ubuntu, mis ütleb, et me oleme inimesed teiste inimeste kaudu ehk „Ma olen, sest me kõik oleme”. Mõtteviis, et meie identiteet ja olemus kujunevad teiste inimeste ning ümbritseva maailma kaudu, on ka selle näituse nähtamatuks, kuid tuntavaks aluskihiks.

„Tundlik pinnas“ kutsub meid aeglustama – laskma piltidel viibida meis kauem kui hetk. See on võimalus vaadata ja samal ajal olla vaadatud, puudutada ning olla puudutatud. „Kui hakkasin haavatavusega teadlikult suhestuma, muutus kõik, isegi valu, võimaluseks naasta oma tervikliku mina juurde,“ ütleb fotograaf.

Kuraatoritena täname Angelikat usalduse ja nende lugude eest, mida ta meiega, ning nüüd ka teiega, jagab.

– Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet