Sel nädalal avaneb Kai kunstikeskuses Fotokuu neljas peanäitus

Tallinna Fotokuu neljas peanäitus – „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ Kai kunstikeskuses, vaatleb Eesti 20. sajandi teise poole kunsti keskse figuuri Sirje Runge (sünd 1950, Tallinnas) loomingut läbi viie aastakümne. Näitus jälgib tema elukestvat teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel – alates 1970. aastate geomeetrilistest katsetustest kuni hiljutiste suuremahuliste projektideni – ning avab tema teedrajavat tööd õppejõuna. Näituse kuraator on Mėta Valiušaitytė (FR/LT). 

Näitus koondab valiku teoseid 1970. aastatest tänaseni ning avab Runget otsijana, kelle loominguline praktika on uurimus värvist kui valgusest ja õpetamisest kui kunstipraktikast. Eraldi ruum on pühendatud tema isikukesksele õpetamisviisile, taastades eksperimentaalseid harjutusi värviliste paberitega, mis on oluline osa kunstniku esteetikast ja loomingulisest praktikast. Lisaks on väljas näituse jaoks kogutud endiste tudengite meenutused, mis avavad Runge tundide poeetilise ja meditatiivse keskkonna ja tema omanäolised õpetamisviisid.

Esmakordselt on publikule näha vabaõhu teose „Suur armastus / Kaunis lagunemine“ (2003–2021) ajakiirenduslik videomaterjal, mis dokumenteerib hõbedase pigmendiga kaetud kümnemeetrise lõuendi pidevat muutumist loodusjõudude käes. Praegu töötab Runge nendest teostest lähtuva uue projekti kallal, mida peab enda seni olulisimaks: „Töötan aja ja iseenda eluga.“

Näituse üheks kõrghetkeks on „Maastiku“ (1981–1994) seeria teoste taasühendamine. Esmakordselt on need maalid kõrvuti ühes ruumis, sellisel kujul, nagu Runge neid algselt ette kujutas: uutes lihtsates heledast puidust raamides. Paralleelselt on näitusele kaasatud maalid mahukast seeriast „Valgus” (1979–1995). Runge lõuenditel ilmneb valgus õrna nähtusena, mis avaneb pimeduse serval. Värvist on siin saamas valgust kiirgav mateeria, mille moodustavad ruum, kohalolu ja vibratsioon.

Külastajat kutsutakse näitust kogema läbi hapruse prisma – nii mõiste kui ka materjalina. See loob ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Ebakindlal ja polariseeruval ajal tuletab Runge meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks. 

Näituse arhitektuuri lõid koostöös kunstnikuga Valentina Dodi ja Suzon Auber Pariisis tegutsevast disainistuudiost Scénografiá ning graafilise identiteedi autor on Igor Devernay.

Näitusele on oma kogudest teoseid laenanud nii institutsioonid kui erakogujad: Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum, Leedu Riiklik Kunstimuuseum, Eesti Kunstnike Liit, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut, Tartu Ülikooli Tartu Observatoorium, SA Postimees Fond; samuti Piia Kallas, Reigo Kuivjõgi, Lilika ja Riivo Sinijärv, Kristi Tiivas, Bruno Tomberg, Erkki-Sven Tüür, Marika Valk ja teised kunstikogujad.

Sirje Runge lõpetas 1975. aastal ENSV Riikliku Kunstiinstituudi tootedisaini eriala. Ta oli üks näituse “Harku ’75” algatajatest, mis toimus Harku Eksperimentaalbioloogia Instituudis ning seda peetakse sageli viimaseks mitteametlikuks näituseks Nõukogude Eestis. Aastatel 1976-1977 kujundas Runge Pärnu KEKile lasteaedade mänguväljakuid. 2000. aastate alguses maalis ta seeria “Surmatants” (2001-2003) ja monumentaalse maali “Suur armastus” (2003). 2021. aastal püstitati teos Eesti Vabaõhumuuseumisse spetsiaalselt selle tarbeks ehitatud metallkonstruktsioonile ning jäeti seejärel looduse stiihiate kätte lagunema. Installatsioon sai nimeks “Suur armastus / Kaunis lagunemine” (2021) ja on siiani Runge suurim projekt.

 

Näituse esimesel päeval, 11. oktoobril kell 12:00 on külastajad oodatud liituma Mėta Valiušaitytė´ ingliskeelse kuraatorituuriga. 

„Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ on avatud Kai kunstikeskuses 11. oktoobrist 2025 kuni 22. veebruarini 2026.

Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna linn, WIRE (Widening Innovation+Research Excellence in FilmEU) ja Akzo Nobel.