Satelliit: „Hüpoksilises ja kunagises troopilises vees”

 

Seistes merevees, mis paitab õõtsuvate lainetena jalgu ja kannab liivateri kord maismaa, kord pimedate vete poole, oleme jalgupidi sügavas minevikus. Minevikus, mis ei jaotunud kalendri ja kella järgi aastateks, päevadeks, tundideks ja minutiteks, vaid voolas lõputu multitemporaalse hoovusena. Minevikus, mille rohketest ja nüüdseks enamjaolt kadunud eluvormidest ning materjalidest on saanud oleviku kütus ja tuleviku katastroofid.

Lubjakivi, meresoola, savi ja bioplasti siduvate fototeoste ning installatsioonide kaudu on Õllek loonud silla siinse merepõhja liigirikka ekvatoriaalse ja troopilise minevikuga ning toonud meresügavustest nähtavale Läänemere geoloogilise aja. Sellest sügavast ajast jutustavad kunagise mereelustiku kivistunud kummitused – krinoidid, tabulaadid, trilobiidid, brahhiopoodid, peajalgsed ja tsüanobakterid. Viimaseid tunneme rohkem suplemist takistavate mürgiste sinivetikatena, kuid samas on nad juba miljardeid aastaid olnud tunnistajaks muutuvale maailmale, püsides ise enamjaolt muutumatutena. Meri mäletab.

Õllek mõtleb koos merega: selle mineviku, oleviku ja tuleviku, mereelustiku, bakterite ja mineraalidega, et rääkida lugu sellest, kuidas nii intensiivse põllumajanduse, merre voolavate väetiste, reostuse kui ka Läänemere aeglase veeringluse ja meretemperatuuri tõusu tõttu on tsüanobakterist kui olulisest hapnikuringluse osast saanud toksiline merevee lämmataja. Tulemuseks on hapnikuvaesed tsoonid, milles liigiline mitmekesisus hävineb. Aeglane vägivald, mis on silmale nähtamatu ja mõjutab esialgu kõige nõrgemaid, on jõudnud faasi, kus seda pole võimalik enam eirata. Meri lämbub.

Näituse taustaks olev mitmeaastane mereökoloogiat ja antropotsentristlikke mõjusid puudutav uurimistöö, nii Põhja- kui ka Läänemere kontekstis, on välja arenenud Õlleki huvist uute tehnoloogiate ja ekstraktivistliku mõtlemise vaheliste suhete, sealhulgas vastuolulise süvamerepõhja kaevandamise vastu. Meres peegelduvad inimkonna ihad ja hirmud: seistes jalgupidi merevees, seisame me samal ajal kunagiste elurikaste troopiliste vete sügavas minevikus ja nende vete toksilise kapitalismi poolt lämmatatud sügavas tulevikus.

Teksti autor: Annika Toots.

Kristina Õllek (sünd. 1989) on Tallinnas elav visuaalkunstnik. Ta töötab foto, video ja installatsiooniga, keskendudes representatsiooniprotsesside, geoloogilise ainese, mereökoloogia ja inimtekkeliste keskkondade uurimisele. Õllek kasutab oma praktikas peamiselt uurimistöö-põhist lähenemist, kuid seejuures põimib sellega enda fiktiivse ja spekulatiivse perspektiivi. Teostega soovib ta luua olukordi, mille puhul tõsielu ja fiktsioon, sünteetiline ja looduslik, koopia ja originaal põimuvad, muutuvad hübriidseks mateeriaks ning mille läbi tekivad uued tähendused. Oma viimastes projektides on ta vaadelnud merelisi elukeskkondi ja uusi tehnoloogiaid, nendega seostuvaid geopoliitilisi ja ökoloogilisi tingimusi. Tema looming on sageli kohatundlik, analüüsides selle eksponeerimiskohta ning näituseformaati, küsitledes esitamisviise ja installeerimispoliitikat, vaadeldes seda ajaloolise muuseumi perspektiivist kuni online-ruumini.

Kristina Õllek on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna (bakalaureusekraad omandatud 2013., magistrikraad 2016. aastal). Ta on täiendanud end Berliinis Kunsthochschule Berlin-Weissensee’s (2012) ja Rotterdamis Piet Zwart instituudis (2016). Õllek on kahel korral pälvinud Eesti Kunstiakadeemia noore kunstniku preemia, 2013. aastal bakalaureuseõppes ja 2016. aastal magistrandina. Aastatel 2013–2018 oli ta projektiruumi Rundum kaasasutaja ja liige. 2019. aastal pälvis ta ArtProofi produktsioonistipendiumi.

Kristina Õlleku teoseid on eksponeeritud mitmetel rahvusvahelistel rühma- ja isikunäitustel, sh Henie Onstad Kunstsenter (Oslo), Zeppelin Museum (Friedrichshafen), A Tale of A Tub (Rotterdam), Laurel Project Space (Amsterdam), Le Lieu Unique (Nantes), Screen City Biennial (Stavanger), Fotomuseum Winterthur, Titanik (Turu); KUMU, EKKM, Tallinna Kunstihoone ning Draakoni ja Hobusepea galerii (Tallinn); Kogo galerii (Tartu); ISSP, Riga Photography Biennial ja Zuzeum (Riia); Benaki Museum ja Snehta Residency (Ateena); Coherent (Brüssel). Tema tööd kuuluvad mitmetesse kogudesse (Eesti Kunstimuuseum, Eesti; Winterthuri Fotomuuseumi, Šveits; Euroopa Keskpanga kunstikogu, Saksamaa; ja erakogud).