Ta pani liblika uksele ja ütles, et nüüd on kevad

„Ta pani liblika uksele ja ütles, et nüüd on kevad“ on ennekõike koostegemine, kahe kunstniku mõttevahetus, mis tugineb jagatud tunnetusel ja tundlikkusel nii materjali kui maailma suhtes. Hedi Jaansoo ja Juliana Lindenhofer kohtusid paari aasta eest Brüsselis residentuuris viibides ja on sestpeale kasvanud sõpradeks. Nende vahelistest vestlustest ja usaldusest on nüüd vormunud näitus.

„Ta pani liblika…“ koosneb teostest, mille kumbki kunstnik on üksinda oma ateljees, üks Tallinnas ja teine Viinis, valmis teinud – nende looming ongi väga erinev. Siiski paelub nii Hedit kui Julianat fragmentide, nende poeesia, võimu ja võimalustega töötamine – olgugi, või seda enam, et maailm meie ümber muudkui mureneb, lõheneb ja lootusetus on kohati lämmatav. Siiski püüavad mõlemad kunstnikud aru saada, kuidas asju uuesti kokku panna, kasvõi ainult omaenda käeulatuses, ning kuidas sageli jõuetusena mõjuva fragmenteerituse ja haavatavusega hakkama saada. Hedi ja Juliana teosed vihjavad aga pigem sellele, et ka niisugusest poolelu ja pürgimise seisundist võib leida jõudu ja võimalusi.

Hedi töötab peamiselt foto ja installatsiooniga. Ta lammutab asjad kihiti laiali ja siis paneb jälle uuesti kokku – seda nii fotosid komponeerides kui ka neid näituseruumis eksponeerides. Taimemotiive ning õrnu ja narmendavaid materjale kasutades mõtiskleb ta haavatavuse, haavade, kontrastide, nõrkuse, aga ka õrna vastupanu üle.

Juliana skulptuurid on omamoodi visandid materjalis. Tema jaoks oluline materjali stiliseerimine (fashioning) ning selleks ammutab ta inspiratsiooni nii ööelust, moest, välimusega eksperimenteerimisest, mis pakub võimalust erinevate rollidega katsetada . Osalt sellest lähtub tema huvi meditsiini- ja kosmeetikatoodete vastu. Juliana jaoks on skulptuuri stiliseerimine ja mittesoospetsiifiliste aksessuaaride loomine võimalus materjalide potentsiaaliga mängida, uusi kombinatsioone avastada, kuid esmajoones juhib teda ikka ja alati uudishimu ja materjalimõnu.

Mõlema kunstniku jaoks on oluline kasutada kergesti kättesaadavaid ja mitte-eksklusiivseid materjale. Lausa niisuguseid, mida võiks esmapilgul väetiks pidada, seda nii väärtuse, vastupidavuse kui ka tähtsuse seisukohalt. Samas võiks öelda, et nii Hedi kui Juliana tegelevad omamoodi ka nende materjalide rehabiliteermisega. Hedi koondab oma teostes tähelepanu rabedale, kõrvalejäetule ja efemeersele, Juliana aga kombineerib kõiksugu materjale avatud küsimustena mõjuvaiks esemeiks. Nende teostes on alati aga sees õrn pingestatus, mis on sinna imbunud kunstnike elutunnetusest lähtuvalt – nii väljendavad oma hoolt ja muret ümbritseva maailma suhtes inimesed, kellele suured žestid ei ole omased. Nagu kunstnikud ise ütlevad: lõppeks on küsimus vaid mõnes sentimeetris.