Vana Veenus

Sirje Runge fotoga „Vana Veenus”, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas, avaneb näitus, mis keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm. Kunstnikud Sirje Runge, Cloe Jancis, Maarja Mäemets, Kate Cooper ja Terje Ojaver vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga.

Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine — püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu.

Kate Cooperi videoteoses Infection Drivers on kujutatud arvutigeneeritud naisfiguuri, kelle keha ümbritseb tihedalt liibuv latekskest. Hingamise rütmis paisuv ja kokku tõmbuv kest muudab figuuri elusaks mehhanismiks, kehastades pinget, mida naised kannavad ühiskonnas, kus iluideaalid ja tööjõuootused avaldavad nähtamatut, ent püsivat survet. Teose pealkiri viitab esmapilgul patogeensusele – kehale kui haiguse kandjale –, ent Cooper pöörab selle tähenduse ümber: nakkus on siin kujund, mis tähistab teadlikkuse levimist ja kõrvalekaldumist domineerivast süsteemist. Lagunemine ei toimu mitte kehas endas, vaid struktuuris, mis kehasid toodab, vormib ja turustab.

Maarja Mäemetsa klaasist kannu vorm viitab Pipi Pikksuka punupatsidele. Lastekirjanduse ikoonile, keda kunstnik esitab normatiivse korra häirijana. Pipi trotsib autoriteeti, sugupooltega seotud ootusi ja institutsionaalset distsipliini, olles ühtaegu mänguline ja anarhistlik. Mäemets katsetab, kuidas oleks argiste vormide kaudu võimalik õõnestada sotsiaalset stabiilsust ja ideoloogilist korda.

Terje Ojaveri teosed Suurte jalgadega naine ja Autoportree kilpkonnana ühendavad klassikalise vormikeele isikliku narratiiviga. Ojaver nihestab ootusi, mis on seotud naise keha ja rolliga kunstis ning ühiskonnas, tema autoportreelised figuurid ei mahu kehtestatud sotsiaalsetesse ja kehalistesse raamidesse. Kui Suurte jalgadega naine hõivab ruumi enesestmõistetava jõulisusega, siis kilpkonnana kujutatud figuur liigub aeglaselt, ent sihikindlalt — seljas köögipottidest ja -pannidest kest, mis viitab koduste ootuste passiivsele, soopõhisele ja püsivale raskusele.

Johanna Mudisti maalid käsitlevad perekonna ja õdedevahelist suhet kui mitmekihilist ja ajas kujunevat sidet, kus rõõm ja pinge, toetus ja eristumine moodustavad dünaamilise terviku. Maalid toovad esile perekondliku läheduse keerukuse ja sügavuse, suhete vastastikused mõjud, järeleandmatusest ja toetusest kasvanud kestvuse.

Cloe Jancise teos “Nimi” vaatab vananemisega seotud hirme ja stigmasid läbi nõia arhetüübi. Kunstnik seob sotsiaalmeedia silutud esteetika kriitikaga noorusekultuse üle, mis toodab hirmu ja võõristust vananemise ees. Vananev keha muutub millekski, mis on ühtaegu tuttav ja häiriv. See ebaõdusus, nagu seda kirjeldab Julia Kristeva ja mida näeme Jancise teosel, nihestab arusaamu naise rollist ja nähtavusest ühiskonnas.

Näituse „Vana Veenus” keskmes on naisideaali käsitlus kui ajalooliselt kujunenud ja kultuuriliselt vahendatud konstruktsioon, mida kunstnikud avavad ulme, folkloori, kirjanduse ning tarbimiskultuuri kriitilise käsitluse kaudu. See kõneleb kehadest, mis on sündinud, rõõmustanud, kulunud, kandnud, mäletanud ja vastu hakanud.